Pole pikka aega kirjutanud ja vahepeal on juba kuu aega konnasööjatemaal täis saanud. Tean peaaegu kõikide klassikaaslaste nimesid, saan üsna paljust aru ja suudan ka ise end vaikselt väljendada. Minu nime ei häälda mitte keegi õigesti, prantslaste jaoks olen ma Eliiz. Paistab, et neile on kirjapilti teades raske E-tähte sõna lõppu öelda. Olen harjunud ka trammi sisenemiseks nuppu vajutama. Esimestel nädalatel jäin mitu korda lolli näoga automaatset avanemist ootama. Kõige raskem on harjuda asjaoluga, et laupäeviti on üle nädala koolitunnid. Sellepärast ongi kolmapäeviti lühem koolipäev, ainult 12-ni. Minu esimesel kohtumisel õe sõpradega öeldi mulle, et tüüpiline prantslane on ligimese edu peale kade. See lause polegi nii puusse, kui ma arvasin. Mitu klassikaaslast on olnud väga nördinud, kui saame keeletundides paremaid hindeid (ka hispaania keeles, mis on Veronica emakeel).
Eesti toitudest igatsen koige rohkem musta leiba. Pole küll kunagi suurem asi kalasõber olnud, aga täna juhtusime venelannaga mu klassist toitudest rääkima ning tundsin igatsust ka heeringa järele. Siinsete roogadega olen juba "sina" peal. On küll palju sarnasusi, kuid põhiline on see, et iga roa vahel peidab kuskil ennast juust. Ka hamburgerite kihtides on seda rohkelt.
Eelmisel nädalal käisime klassiga Belgias, sest piir on minu kodukohast ainult 20 autosõiduminuti kaugusel. Külastasime muuseume ja käisime I maailmasõjas langenutele eraldatud kalmistul. Jõuluvaheajal on plaan minna Alpidesse suusatama ja kevadel sõidame võib-olla klassiga Londonisse. Ka see on siit vaid tunni kaugusel. Ära on käidud ka kinos. Prantsuse filmidele kohaselt on hääl siiski peale loetud, mis teeb mõistmise veidi keerulisemaks.
Koolis olen märganud, et on väga suur lõhe erinevate vanuseastmete vahel: iga klassi esindajad suhtlevad vaid omavanustega. Minu puhul see nii õnneks pole, sest minu Marguerite ja tema sõbrad on lõpuklassis.
Väga raske on vastu panna kiusatusele igal pool poodlemas käia, sest kaupluseid on lõpmata palju. Riideid leiab igale maitsele, igal ajal. Eestlasele omasest hirmust, et kellelgi on sama kleit, pole siin juttugi. Pole veel postkaartide ostmiseks jalgu selga saanud, aga ega needki tulemata jää.
Keel läheb aina paremaks, tunnen ise, kuidas lihtsamaks läheb. Küll aga häbistaksin veidi oma vene keele õpetajat, sest kõige keerulisem asi maamunal, on rääkida vaheldumisi idanaabrite ja prantsuse keelt.
Ootan kaasmaalastelt küsimusi, mis teid huvitada võiks. Olen ise juba paljuga harjunud ja ehk jätan midagi põnevat rääkimata.
Bisous!