Monday, September 2, 2013

Vouloir, c'est pouvoir!

29.08 saabusime 7.55 kohaliku aja järgi Pariisis, Charles de Gaulle'i lennujaamas, sinna tuli meile vastu üks Prantsusmaa YFU vabatahtlik (esimesed kuulsad prantsuse põsemusid, juhhuuu ), kes pani meid rongi peale. Eesti rongidega ei anna loomulikult võrreldagi, kiirus on üle mõistuse suur. Sõitsime rongiga pool tundi ning väljusime Picardie peatuses 9.44. Perroonil ootas meid jalle erkrohelise T-sargiga YFU-kas, kes juhatas meid autosse. Kohvrid olid rasked ning tee autoni tundus pikem, kui see tegelikult oli. Seminar toimus  kohas nimega Bapaume. Kui olime kotid üles tassinud, viidi meid teiste sekka, kes jutustasid meile, mis eelmisel seminaripäeval tehtud oli. Inimesed on ikka väga avatud, alguses oli veider naeratada ning igale vastutulevale  bonjouritada, varsti aga juba tavaline. 
Keele kohta on ka huvitavaid asju arvatud: üks rootsi poiss pidas eesti keelt ääretult koledaks, sakslanna aga arvas, et see sarnaneb oma häälduselt hispaania keelele. Paljude vahetusõpilaste keeleoskus on parem kui minul, seetõttu on tihti raske keskenduda: juttu on palju ja seda vuristatakse prantsuse keeles. Sellele vaatamata õpin kogu aeg uusi sõnu. Tundides meile midagi uut eriti ei räägitud, sest koik oli juba läbi ja lõhki Eestis läbi arutaud. 
Kõige rohkem oleme suhelnud soome tüdrukutega, neil on väga hea inglise keel ja saavad ka eesti keelest enam-vähem aru. Aeg-ajalt unustame eesti tüdrukutega ära, et päris kõigest ei saa ka vabalt jutustada. Hakkasime kogemata rääkima ühest soomlasest, kelle sõber ütles meile, et sai vist aru, et rääkisime soomlastest, aga mitte päris täpselt ning palus, et me talle seletaks. Ütlesin talle surmtõsise näoga, et rääkisime kohast Eestis nimega Soomaa. Palju raskem oli aga seletada, miks Hanna ja Käroliis naerdes söögisaalist välja tormasid.
Toite on väga erinevaid: osa meenutavad koolisöökla omi (riis kalapulkade ja kastmega), millele lisatakse juurde erinevaid elemente (nt keedetud spinat), teised on aga toidud, mida pole vaga proovinud. Esimesel paeval saime naiteks friikartulimaitselisi pallikesi. Prooviti serveerida kartulisalatit, mis koosnes suurtest kartulikuubikutest, hapukoorest ning paprikast. Paistab siin popp, aga eestlaste köögiga võrreldes muidugi äärmiselt mannetu. Iga toidu kõrvale on sai, no wonder, et siin kaalus kiiresti juurde võetakse. Söögi kõrvale on peaaegu alati võimalik votta ka šokaolaadikreemi (nagu Nutella), mida saiale panna. See on väga maitsev. Ka hommikueine on alati magus, vahel croisant moosi voi Nutellaga, teine kord jogurt või pannkoogid.
Juba praegu on märgata, et prantslastele on aeg midagi hoopis muud kui eestlastele. Kõike tehakse rahulikult, pole siin veel ühtegi närvilist näinud. 
Laupäeva hommikul pidid vanemad osa õpilastele järele tulema, nii ka mulle ja Hannale.  Suure osa hommikupoolikust veetsime ülemisel naril istudes ning saabuvaid peresid aknast luurates. Varsti kutsuti meid vanematega kohtuma, kõik olid väga ärevil. Minu perekonnast olid mulle vastu tulnud Isa, ema ja õde Marguerite. Bruno ei oska ise väga inglise keelt ja talle ei meeldi, kui me Marguerite'ga seda räägime. Autosõit kestis minu kodulinna umbes 45 minutit, siis oli aeg kohtuda ülejäänud perega. Maja vestibüüli oli kogunenud umbes 11  inimest ehk kogu minu vahetuspere ja veel moned sugulased. Musitasin läbi kõik oma õed, ühe õepoja, venna ja tema tüdruksõbra, peretuttava, kelle ristiisa on Bruno (noê) ning veel ühe nõbu, kelle nime ma ei mäleta.
Mul on siin oma tuba, kuhu tõin kohvri ja vahetasin riided. Sellel nädalavahetusel toimub Lille's aasta suursündmus, mida on vaatama tulnud kolm miljonit inimest nii Prantsusmaalt kui ka naaberriikidest. See on nagu turg, kus tuhanded inimesed müüvad oma asju, bändid mängivad muusikat, kus on lõbustuspargid ja palju telke. Ma ei ole mitte kunagi sellist rahvamassi näinud, see oli väga võimas. Me sõitsime sinna rongiga, mis eestlastele meenutaks tegelikult pigem metrood, ning see oli täis omavahel naervaid ja rääkivaid inimesi. Kõik olid sõna otseses mõttes külg külje kõrvale pressitud ja kõik karjusid ja naersid läbisegi. Lilles tutvusin Marguerite poisi Tipo, tema sõprade Bobi ja Nicolasega ning paari sõbranna Marie ja Clotillega. Nendega me käisimegi lõbustuspargi juures ja ostsime suhkruvatti.
Keskmine prantslane ei oska siiski väga hästi inglise keelt, sest aksent on nii tajutav ja raske on jälgida. Kõige kergem oli rääkida Tipoga, sest ta elas kunagi Austraalias ning oskas sellepärast väga hästi inglise keelt. Lisaks oli ta ise olnud vahetusõpilane Brasiilias.
Kui hakkasime koju tulema, siis kohtasime ühe kohviku ees kõiki oma õdesid ja vendi, istusime nende juurdeja nad õpetasid mulle väga palju prantsuse keelt. Ühe sugulasega saan ma vene keelt ka rääkida. Ma ei oleks toredamat pere endale osanud soovidagi, kõik on nii lahked ja sõbralikud. 
Õhtul koju tulles ootas meid traditsiooniline prantsuse õhtusöök, kus terve pere istub laua taga ning kõik räägivad oma päevasündmustest ning kõrvale süüakse saia. Head ööd soovitakse siin samuti musidega. Kõige veidram on minu jaoks olnud asjaolu, et poisid musitavad siin üksteist, vahel ka suu peale.
Pühapäeva õhtul käisime  Marguerite klassivenna Martini juures ühel koolialguse koosviibimisel. Kohtusin paljude toredate inimestega ja mulle kingiti seal suur prantsusmaa lipp. Noorte liikumine toimub siin jalgrataste ja mopeedidega. Kuna kõik olid seal peol Marguerite'i klassi- ja lennukaaslased, siis ei ole ma ühegagi sealt ühes klassis. 12. klassi nimetatakse siin terminaliks, mina olen 10. klass ehk premier. Paistab, et kõik loodavad, et ma saan rohkem aru, kui tegelikult, sest nad üritavad väga visalt minuga prantsuse keeles rääkida. Inglise keelt on õppinud kõik, aga tase on väga erinev. 
Teisipäeval on esimene koolipäev, eks näis, kuidas läheb.

Keskmine prantslane:

Sööb väga palju saia
Kõnnib siseruumides jalanõudega
Räägib väga palju
Ei oska inglise keelt
Kasutab ohtralt parfüümi
Suitsetab
Musitab palju teisi prantslasi
Joob iga söögikorra kõrvale veini
On üsna lühike
On avatud suhtlemisega
Ei tea, kus Eesti asub
Tänab ja vabandab palju

Liisu

No comments:

Post a Comment