Sunday, September 8, 2013

Juba hakkan aru saama

Praeguseks olen oma pere juures olnud alles 9 päeva, aga see tundub palju pikema ajana. Esmaspäeval oli esimene koolipäev. Mingit aktust siin ei toimu, isegi pidulikult ei riietuta. Minu klassis käib veel kolm vahetusõpilast, üks Hispaaniast, teine Venemaalt ja kolmas Austriast. Esimeses tunnis saime teada oma tunniplaanid ja muu vajaliku info. Minu kool pidavat olema üks suuremaid Prantsusmaal, siin on meie mõistes ainult gümnaasiumi õpilased ja neid on 1500. Pärast tundide lõppu läksin Momo juurde koos Marguerite'i ja tema sõpradega. Kuna olime sellel päeval kooli tulnud rongiga, siis sõidutas mind sinna Philippe (Marguerite klassivend) oma jalgrattal. See on väga tavaline, et üksteist rattal igale poole viiakse: süsteem toimib nii, et veetav istub sadulas ja vedaja sõtkub pedaalidel ise püsti seistes. Käisime läbi ka poest, kus kõik (u 30 inimest) ostsid endale ka pitsa voi mone muu kiiresti soojendatava toidu. Kohale jõudes parkisid umbes 20 inimest oma mopeedid maja ette, mindi aeda istuma ning söödi ja räägiti.
Kõik minu pere toidud on väga head olnud, pole veel midagi söömata jätnud. Hommikusöök on alati midagi magusat, meie peres enamasti hommikuhelbed voi moosisai. Lõunasöögiks on kodus kas pasta, riis voi mõni muu soe roog, pärast mida on alati ka magustoit. Väga tavaline on, et magustoiduks süüakse puuvilju, aga ka see ei käi siin nii nagu Eestis. Virsik voi nektariin pannakse magustoidutaldrikule, siis surutakse vili kahvli otsa ning see kooritakse ettevaatlikult ära. Alles siis voib noa ja kahvliga söömise juurde asuda. Õhtusöök on alati rikkalik, see on see päva osa, kus kõik räägivad oma tegemistest ja kodutöödest ja unistustest ja kõigest muust. Kõrvale on alati salat, avokaadod, juust, vanematel ka vein voi õlu ning magustoit, mis on tavaliselt jäätis voi puding. Põhja-Prantsusmaal tehakse aeg-ajalt nalja, et õlu ei peeta siin alkoholiks. Selle joomine on väga tavaline, paljud vanemad valavad ka lastele hea meelega natuke. Söögi kõrvale ei jooda tavaliselt mahla ega karastusjooke, vaid filtreeritud vett, mis minu meelest maitseb natuke magusamalt.

Koolipäev algab 08.15, sellele järgneb kaks 55-minutilist tundi ilma vaheajata. Siis on 20 minutit pausi, jälle kaks tundi ning lõunapaus, mis on tund ja 15 minutit. Paljud õpilased, ka mina ja mu õde, lähevad sellel ajal koju sööma. Siis on veel 2 tundi, paus ja veel 2 tundi. Päris pikad päevad.

Tutvun kogu aeg uute inimestega, sest liigun oma õe ja tema sõpradega. Kõik on väga toredad, puudub see eestlaste kohmakas vaikus, kui võõrad inimesed omavahele jäävad. Endiselt küsitakse üle, et kust ma pärit olen ja mis keelt räägin, kolm inimest on öelnud, et aaa, Eesti, see riik Rumeenia kõrval. Kõige raskem on mul harjuda musitamiste ja kallistamistega, mida tehakse tutvudes, kohtudes, hüvasti jättes, rõõmustades, nuttes, head ööd soovides ja hommikut tervitades. Minu kodukohas tehakse alati kaks musi.

Kuna minu pere räägib minuga ainult prantsuse keeles, siis saan juba umbes 50% asjadest aru. Ennast on natuke raskem väljendada, aga juba kasutan lausetes sõnu, mida ma enda meelest veel ei teagi, eriti siis, kui on kiiresti vaja midagi öelda. Natuke vandesõnu oskan ka, ohohooo.



Bisoux








Minu pere vasakult lugedes: pereema Isabelle, isa Bruno, vend Clement ja tema tüdruksõber, Donatienne, mina, Coralie, Domitille ja Marguerite

Monday, September 2, 2013

Vouloir, c'est pouvoir!

29.08 saabusime 7.55 kohaliku aja järgi Pariisis, Charles de Gaulle'i lennujaamas, sinna tuli meile vastu üks Prantsusmaa YFU vabatahtlik (esimesed kuulsad prantsuse põsemusid, juhhuuu ), kes pani meid rongi peale. Eesti rongidega ei anna loomulikult võrreldagi, kiirus on üle mõistuse suur. Sõitsime rongiga pool tundi ning väljusime Picardie peatuses 9.44. Perroonil ootas meid jalle erkrohelise T-sargiga YFU-kas, kes juhatas meid autosse. Kohvrid olid rasked ning tee autoni tundus pikem, kui see tegelikult oli. Seminar toimus  kohas nimega Bapaume. Kui olime kotid üles tassinud, viidi meid teiste sekka, kes jutustasid meile, mis eelmisel seminaripäeval tehtud oli. Inimesed on ikka väga avatud, alguses oli veider naeratada ning igale vastutulevale  bonjouritada, varsti aga juba tavaline. 
Keele kohta on ka huvitavaid asju arvatud: üks rootsi poiss pidas eesti keelt ääretult koledaks, sakslanna aga arvas, et see sarnaneb oma häälduselt hispaania keelele. Paljude vahetusõpilaste keeleoskus on parem kui minul, seetõttu on tihti raske keskenduda: juttu on palju ja seda vuristatakse prantsuse keeles. Sellele vaatamata õpin kogu aeg uusi sõnu. Tundides meile midagi uut eriti ei räägitud, sest koik oli juba läbi ja lõhki Eestis läbi arutaud. 
Kõige rohkem oleme suhelnud soome tüdrukutega, neil on väga hea inglise keel ja saavad ka eesti keelest enam-vähem aru. Aeg-ajalt unustame eesti tüdrukutega ära, et päris kõigest ei saa ka vabalt jutustada. Hakkasime kogemata rääkima ühest soomlasest, kelle sõber ütles meile, et sai vist aru, et rääkisime soomlastest, aga mitte päris täpselt ning palus, et me talle seletaks. Ütlesin talle surmtõsise näoga, et rääkisime kohast Eestis nimega Soomaa. Palju raskem oli aga seletada, miks Hanna ja Käroliis naerdes söögisaalist välja tormasid.
Toite on väga erinevaid: osa meenutavad koolisöökla omi (riis kalapulkade ja kastmega), millele lisatakse juurde erinevaid elemente (nt keedetud spinat), teised on aga toidud, mida pole vaga proovinud. Esimesel paeval saime naiteks friikartulimaitselisi pallikesi. Prooviti serveerida kartulisalatit, mis koosnes suurtest kartulikuubikutest, hapukoorest ning paprikast. Paistab siin popp, aga eestlaste köögiga võrreldes muidugi äärmiselt mannetu. Iga toidu kõrvale on sai, no wonder, et siin kaalus kiiresti juurde võetakse. Söögi kõrvale on peaaegu alati võimalik votta ka šokaolaadikreemi (nagu Nutella), mida saiale panna. See on väga maitsev. Ka hommikueine on alati magus, vahel croisant moosi voi Nutellaga, teine kord jogurt või pannkoogid.
Juba praegu on märgata, et prantslastele on aeg midagi hoopis muud kui eestlastele. Kõike tehakse rahulikult, pole siin veel ühtegi närvilist näinud. 
Laupäeva hommikul pidid vanemad osa õpilastele järele tulema, nii ka mulle ja Hannale.  Suure osa hommikupoolikust veetsime ülemisel naril istudes ning saabuvaid peresid aknast luurates. Varsti kutsuti meid vanematega kohtuma, kõik olid väga ärevil. Minu perekonnast olid mulle vastu tulnud Isa, ema ja õde Marguerite. Bruno ei oska ise väga inglise keelt ja talle ei meeldi, kui me Marguerite'ga seda räägime. Autosõit kestis minu kodulinna umbes 45 minutit, siis oli aeg kohtuda ülejäänud perega. Maja vestibüüli oli kogunenud umbes 11  inimest ehk kogu minu vahetuspere ja veel moned sugulased. Musitasin läbi kõik oma õed, ühe õepoja, venna ja tema tüdruksõbra, peretuttava, kelle ristiisa on Bruno (noê) ning veel ühe nõbu, kelle nime ma ei mäleta.
Mul on siin oma tuba, kuhu tõin kohvri ja vahetasin riided. Sellel nädalavahetusel toimub Lille's aasta suursündmus, mida on vaatama tulnud kolm miljonit inimest nii Prantsusmaalt kui ka naaberriikidest. See on nagu turg, kus tuhanded inimesed müüvad oma asju, bändid mängivad muusikat, kus on lõbustuspargid ja palju telke. Ma ei ole mitte kunagi sellist rahvamassi näinud, see oli väga võimas. Me sõitsime sinna rongiga, mis eestlastele meenutaks tegelikult pigem metrood, ning see oli täis omavahel naervaid ja rääkivaid inimesi. Kõik olid sõna otseses mõttes külg külje kõrvale pressitud ja kõik karjusid ja naersid läbisegi. Lilles tutvusin Marguerite poisi Tipo, tema sõprade Bobi ja Nicolasega ning paari sõbranna Marie ja Clotillega. Nendega me käisimegi lõbustuspargi juures ja ostsime suhkruvatti.
Keskmine prantslane ei oska siiski väga hästi inglise keelt, sest aksent on nii tajutav ja raske on jälgida. Kõige kergem oli rääkida Tipoga, sest ta elas kunagi Austraalias ning oskas sellepärast väga hästi inglise keelt. Lisaks oli ta ise olnud vahetusõpilane Brasiilias.
Kui hakkasime koju tulema, siis kohtasime ühe kohviku ees kõiki oma õdesid ja vendi, istusime nende juurdeja nad õpetasid mulle väga palju prantsuse keelt. Ühe sugulasega saan ma vene keelt ka rääkida. Ma ei oleks toredamat pere endale osanud soovidagi, kõik on nii lahked ja sõbralikud. 
Õhtul koju tulles ootas meid traditsiooniline prantsuse õhtusöök, kus terve pere istub laua taga ning kõik räägivad oma päevasündmustest ning kõrvale süüakse saia. Head ööd soovitakse siin samuti musidega. Kõige veidram on minu jaoks olnud asjaolu, et poisid musitavad siin üksteist, vahel ka suu peale.
Pühapäeva õhtul käisime  Marguerite klassivenna Martini juures ühel koolialguse koosviibimisel. Kohtusin paljude toredate inimestega ja mulle kingiti seal suur prantsusmaa lipp. Noorte liikumine toimub siin jalgrataste ja mopeedidega. Kuna kõik olid seal peol Marguerite'i klassi- ja lennukaaslased, siis ei ole ma ühegagi sealt ühes klassis. 12. klassi nimetatakse siin terminaliks, mina olen 10. klass ehk premier. Paistab, et kõik loodavad, et ma saan rohkem aru, kui tegelikult, sest nad üritavad väga visalt minuga prantsuse keeles rääkida. Inglise keelt on õppinud kõik, aga tase on väga erinev. 
Teisipäeval on esimene koolipäev, eks näis, kuidas läheb.

Keskmine prantslane:

Sööb väga palju saia
Kõnnib siseruumides jalanõudega
Räägib väga palju
Ei oska inglise keelt
Kasutab ohtralt parfüümi
Suitsetab
Musitab palju teisi prantslasi
Joob iga söögikorra kõrvale veini
On üsna lühike
On avatud suhtlemisega
Ei tea, kus Eesti asub
Tänab ja vabandab palju

Liisu

Thursday, July 25, 2013

Il faut faire aujourd'hui ce que tout le monde fera demain!

Vouloir, c'est pouvoir!


Alates 29. augustist veedan ma aasta vahetusõpilasena Prantsusmaal, kohas nimega Marcq-En-Baroeul. See asub üsna Belgia piiri lähedal ja ilmad on ainult veidi soojemad kui Eestis.
Elan peres, kus on arhitektist isa (Bruno), silmaarstist ema (Isabelle), viis õde ning vend. Tegelikult ei ela mu kaks vanemat õde (Coralie ja Domitille) ja vend (Clement) enam kodus ning 15-aastane õde Laetitia laheb just samal aastal ka ise vahetusõpilaseks. Seega elan koos vaid kahe õega, kes on Marguerite (17) ja Donatienne (12) ning kellega käin ka samas koolis. Koduloomaks on meil sinine papagoi.
Suurimad unistused on selgeks saada prantsuse keel ning elevandiga sõitmine. Viimane nimetatuist ei pea muidugi juhtuma Prantsusmaal.
Blogi osas ma mingeid lubadusi ei anna, kuid loomulikult üritan siin järge pidada nii palju ja tihti kui võimalik.

Äralennuni on jäänud täpselt 35 päeva.